Maa, mis osutus majast keerulisemaks

See on loo „Maja, mis pidi ära sõitma“ jätk. Pärast maja müüki tuli klient tagasi, seekord oli vaja müüa maa.

Ma arvasin, et maaga on lihtsam

Mõne aja pärast pöördus sama omanik minu poole uuesti.

Seekord oli vaja müüa maatükke.

Mõtlesin, et pärast moodulmaja on maa lihtsam. Seda ei pea vähemalt transportima.

Maatükid olid suured — umbes kolm hektarit kumbki. Mets, avatud maa, tee, Tallinna lähedus.

Kuulutuses oleks see kõik mahtunud mõne atraktiivse lause sisse.

Aga kõigepealt tuli vastata ostja põhiküsimusele: kas sinna võib ehitada elamu?

Üks maatükkidest oli maatulundusmaa ja asus Rebala muinsuskaitsealal, kaitstaval ajaloolisel maastikul.

Suur pind ei tähendanud ehitusvabadust.

Maad läbisid tehnovõrgud ja nende kaitsevööndid.

Osa kinnistust jäi riigitee kaitsevööndisse.

Tuli arvestada metsa, kaugusi piiridest ja naaberelamutest, arheoloogiapärandit ning maastiku säilitamise nõudeid.

Pidin läbi vaatama geodeesia, omavalitsuse tingimused ja kooskõlastused erinevate ametitega.

Vastus oli positiivne: ehitada saab.

Aga ainult kindlasse kinnistu ossa, säilitades kõrged puud ja ajaloolisse keskkonda sobiva arhitektuuri.

Lubatud oli üks elamu ja kuni kaks abihoonet. Kehtestatud olid piirangud pindalale, kõrgusele, katusekujule ja fassaadimaterjalidele.

Isegi värvi ja välisilmet ei saanud jätta ainult tulevase omaniku maitse küsimuseks.

Dokumentides tuli välja veel üks ootamatu punkt: kinnistu asus kõrgendatud radooniriskiga alal.

Ka sellega tuli projekteerimisel arvestada.

Fraas “ehitusõigus olemas” tundus kuulutuses lihtne.

Selle taga oli töö omavalitsuse, Muinsuskaitseameti, Transpordiameti, geodeetide ja võrguvaldajatega.

Kui esimese kinnistu piirangud lõpuks selgeks said, selgus, et teise objekti probleem ei olnud maas.

See oli omaniku dokumentides.

Müüja ei olnud ainus omanik

Teise maatükiga tekkis teistsugune ülesanne.

Suhtlesin inimesega, keda olin pikka aega tundnud kliendina, kuid dokumendid näitasid, et kinnistu omanik on tema pereliige.

Edasi tuli välja selgitada perekonnaseis, abikaasade varasuhe ja müügiõigus.

Omanikud viibisid Saksamaal.

Tehinguks oli vaja notariaalset volikirja, apostilli ja tõlget eesti keelde.

Dokumentide koopiad olid olemas.

Aga notar vajas originaali.

Nii muutus juba kokkulepitud tehing sõltuvaks ühest ümbrikust, mis liikus Saksamaalt Eestisse.

Otsisime jälgimisnumbrit, selgitasime, millise teenusega dokumendid saadeti, ja jälgisime, kas need jõuavad enne määratud notariaega kohale.

Mitu hektarit maad, ostja, müüja ja notar olid tehinguks valmis.

Puudu oli üks paberileht.

Dokumendid jõudsid õigeks ajaks. Aga vahetult enne notarit tekkis veel üks küsimus, millest varem keegi ei rääkinud: mis täpselt jääb vanasse angaari?

Päev enne notarit ilmus angaar

Vahetult enne tehingut küsis notar lisaküsimuse: mis täpselt kinnistul asub ja kellele see kuulub?

Maal seisis kaarhall.

Sees olid asjad, seadmed ja tehnika.

Sõnastus “ostja on kõike näinud” notariaalsesse lepingusse ei sobinud.

Vaja oli saada omaniku kinnitus, et asjad kuuluvad talle ja antakse koos kinnistuga üle.

Ostja pidi kinnitama, et ta on need üle vaadanud, mõistab nende seisukorda ja võtab need vastu garantiita.

Lepingusse lisati eraldi, et müüja ei ole kohustatud kinnistut vabastama ega angaari sisu ära viima.

Veel hommikul oli see lihtsalt vana ladu asjadega.

Õhtuks oli sellest saanud notariaalse lepingu eraldi blokk.

Tehing toimus.

Pärast tuli veel eraldi üle kontrollida raha saaja, varem tasutud broneering, agentuuri komisjon ja lõpparve.

Allkiri notari juures lõpetab omandi ülemineku, kuid ei sulge alati kõiki korralduslikke ja rahalisi otsi.

Esimese kirja oleks võinud spämmiks pidada ja ära kustutada.

Selle asemel kasvas sellest välja kolm tehingut.

Kõigepealt müüsin maja ilma maata ja vormistasin objekti üleandmise, mille ostja pidi lahti võtma ja ära viima.

Seejärel selgitasin, kuhu kinnistul tohib ehitada, millised vööndid seda läbivad, millise kujuga peab olema katus ja miks tuleb projektis arvestada radooniga.

Siis ootasin volikirja Saksamaalt, selgitasin abieluvara reziimi ja päev enne notarit määratlesin angaari sees olevate asjade õigusliku saatuse.

Ühtegi neist ülesannetest ei olnud esimeses kirjas kirjas.

Klient näeb tavaliselt lõpptulemust: kuulutus on üleval, ostja leitud, leping allkirjastatud.

Päris töö toimub nende punktide vahel.

Seal lakkavad e-posti aadressid töötamast, lepingu tähtajad ei klapi, ostja läheb otse müüja juurde ja tehing sõltub originaaldokumendist, mis on rahvusvahelises postis.

Just sellepärast ei tähenda kaks ühesugust palvet “müüa objekt” peaaegu kunagi ühesugust tööd.