Maja, mis ei olnud kinnisvara

Maja sai jagada neljaks mooduliks, laadida spetsiaalsele transpordile ja viia teise kohta.

Väljast vaadates oli minu ees täisväärtuslik kodu. Seal elati. Mööbel oli sees, vesi, elekter ja küte olid ühendatud.

Aga tehingu mõttes ei olnud see klassikaline kinnisvara kinnistusraamatu kandega, vaid vallasasi.

Esimene ülesanne ei olnudki ostja leidmine, vaid täpselt aru saada, mida me müüme ja kuidas seda vormistada.

Kas notarit on vaja?

Kes on konstruktsiooni omanik?

Millised dokumendid tõendavad selle päritolu?

Mis hinna sisse kuulub?

Kas ostja võib enne täielikku tasumist demonteerimist alustada?

Kes vastutab transpordi käigus tekkivate kahjustuste eest?

Tavaline kuulutus tekstiga “müüa maja” oleks siin võinud tuua rohkem probleeme kui päringuid.

Kõigepealt vajasin korralikku ligipääsu objektile.

Omanikud olid kolimise keskel ega saanud igale vaatamisele kohale tulla. Nende isiklikud asjad olid veel sees ja juhuslike telefonifotodega normaalset müüki teha ei olnud mõistlik.

Mul oli vaja ise majja pääseda, see üle vaadata, plaanilahendusest aru saada, fotod teha ja vaatamisi korraldada.

Leppisime kokku võtmete üleandmise.

Pärast kohtumist saadeti mulle plaanid, tehnilised materjalid ja tootja esialgsed dokumendid.

Selgus, et maja müüdi koos köögi, sanitaartehnika, boileri, küttesüsteemi, kodutehnika ja osaga mööblist.

Mida sügavamale dokumentidesse läksin, seda vähem meenutas objekt ilusalt pildilt tuttavat lihtsat tiny house’i.

See oli korralik konstruktsioon oma nõuetega vundamendile, niiskusele, küttele, lamekatusele ja puitelementide hooldusele.

Ostja pidi aru saama, et ta ei osta dekoratiivset majakest, mille võib suvalisse kohta maha panna. Pärast transporti tuli see professionaalselt paigaldada, ühendada ja õigesti kasutada.

Nüüd tuli objekt turule viia. Ja ootamatult muutus üheks keerulisemaks küsimuseks täiesti tavaline aadress.