Ma arvasin, et maaga on lihtsam

Mõne aja pärast pöördus sama omanik minu poole uuesti.

Seekord oli vaja müüa maatükke.

Mõtlesin, et pärast moodulmaja on maa lihtsam. Seda ei pea vähemalt transportima.

Maatükid olid suured — umbes kolm hektarit kumbki. Mets, avatud maa, tee, Tallinna lähedus.

Kuulutuses oleks see kõik mahtunud mõne atraktiivse lause sisse.

Aga kõigepealt tuli vastata ostja põhiküsimusele: kas sinna võib ehitada elamu?

Üks maatükkidest oli maatulundusmaa ja asus Rebala muinsuskaitsealal, kaitstaval ajaloolisel maastikul.

Suur pind ei tähendanud ehitusvabadust.

Maad läbisid tehnovõrgud ja nende kaitsevööndid.

Osa kinnistust jäi riigitee kaitsevööndisse.

Tuli arvestada metsa, kaugusi piiridest ja naaberelamutest, arheoloogiapärandit ning maastiku säilitamise nõudeid.

Pidin läbi vaatama geodeesia, omavalitsuse tingimused ja kooskõlastused erinevate ametitega.

Vastus oli positiivne: ehitada saab.

Aga ainult kindlasse kinnistu ossa, säilitades kõrged puud ja ajaloolisse keskkonda sobiva arhitektuuri.

Lubatud oli üks elamu ja kuni kaks abihoonet. Kehtestatud olid piirangud pindalale, kõrgusele, katusekujule ja fassaadimaterjalidele.

Isegi värvi ja välisilmet ei saanud jätta ainult tulevase omaniku maitse küsimuseks.

Dokumentides tuli välja veel üks ootamatu punkt: kinnistu asus kõrgendatud radooniriskiga alal.

Ka sellega tuli projekteerimisel arvestada.

Fraas “ehitusõigus olemas” tundus kuulutuses lihtne.

Selle taga oli töö omavalitsuse, Muinsuskaitseameti, Transpordiameti, geodeetide ja võrguvaldajatega.

Kui esimese kinnistu piirangud lõpuks selgeks said, selgus, et teise objekti probleem ei olnud maas.

See oli omaniku dokumentides.