Päev enne notarit ilmus angaar

Vahetult enne tehingut küsis notar lisaküsimuse: mis täpselt kinnistul asub ja kellele see kuulub?

Maal seisis kaarhall.

Sees olid asjad, seadmed ja tehnika.

Sõnastus “ostja on kõike näinud” notariaalsesse lepingusse ei sobinud.

Vaja oli saada omaniku kinnitus, et asjad kuuluvad talle ja antakse koos kinnistuga üle.

Ostja pidi kinnitama, et ta on need üle vaadanud, mõistab nende seisukorda ja võtab need vastu garantiita.

Lepingusse lisati eraldi, et müüja ei ole kohustatud kinnistut vabastama ega angaari sisu ära viima.

Veel hommikul oli see lihtsalt vana ladu asjadega.

Õhtuks oli sellest saanud notariaalse lepingu eraldi blokk.

Tehing toimus.

Pärast tuli veel eraldi üle kontrollida raha saaja, varem tasutud broneering, agentuuri komisjon ja lõpparve.

Allkiri notari juures lõpetab omandi ülemineku, kuid ei sulge alati kõiki korralduslikke ja rahalisi otsi.

Esimese kirja oleks võinud spämmiks pidada ja ära kustutada.

Selle asemel kasvas sellest välja kolm tehingut.

Kõigepealt müüsin maja ilma maata ja vormistasin objekti üleandmise, mille ostja pidi lahti võtma ja ära viima.

Seejärel selgitasin, kuhu kinnistul tohib ehitada, millised vööndid seda läbivad, millise kujuga peab olema katus ja miks tuleb projektis arvestada radooniga.

Siis ootasin volikirja Saksamaalt, selgitasin abieluvara reziimi ja päev enne notarit määratlesin angaari sees olevate asjade õigusliku saatuse.

Ühtegi neist ülesannetest ei olnud esimeses kirjas kirjas.

Klient näeb tavaliselt lõpptulemust: kuulutus on üleval, ostja leitud, leping allkirjastatud.

Päris töö toimub nende punktide vahel.

Seal lakkavad e-posti aadressid töötamast, lepingu tähtajad ei klapi, ostja läheb otse müüja juurde ja tehing sõltub originaaldokumendist, mis on rahvusvahelises postis.

Just sellepärast ei tähenda kaks ühesugust palvet “müüa objekt” peaaegu kunagi ühesugust tööd.