Leping majale, mis pidi kaduma

Esimene lepingu projekt tundus normaalne seni, kuni hakkasime kuupäevi tähelepanelikult üle kontrollima.

Ühes kohas oli kirjas, et maja tuleb ära viia mai lõpuks.

Teises oli kirjas, et lõppmakse võib toimuda juunis, kuid mitte hiljem kui kolm päeva enne transporti.

Mõlemat tingimust korraga täita ei olnud võimalik.

Müüja märkas vastuolu. Parandasime tähtajad ja leppisime eraldi kokku 500-eurose leppetrahvi äraveoga hilinemise eest.

Lepingu juurde otsustati lisada tootja esialgsed dokumendid ja tehniline kirjeldus.

Sõnastusest “moodulmaja” ei piisanud.

Pooled pidid ühtemoodi aru saama, mida täpselt üle antakse: konstruktsioon, terrass, köök, sanitaartehnika, küte, tehnika ja sisseehitatud elemendid.

Samuti tuli eraldada mitu momenti, mis tavalises tehingus toimuvad tihti peaaegu korraga:

— omandiõigus läks üle pärast täielikku tasumist;

— faktiline üleandmine toimus aktiga;

— võtmed anti üle alles pärast kogu summa laekumist;

— transpordi korraldas ja tasus täielikult ostja;

— kahjustumise risk tuli siduda faktilise üleandmise hetkega.

Lõpuks sai lepingust korraga müügikokkulepe, maksejuhis ja maja evakuatsiooniplaan.

Juunis jõudis tehing lõpule.

Esindasin müüjat objekti üleandmisel. Allkirjastasime akti, fikseerisime vara, mis jääb sisse, ja andsime ostjale üle neli võtit.

Pärast seda võeti maja mooduliteks lahti ja viidi kinnistult ära.

Minu jaoks oli see esimene tehing, kus pärast müüki kadus objekt sõna otseses mõttes oma endiselt aadressilt.

Tundus, et lugu on läbi.

Aga klient tuli tagasi.

Seekord tuli müüa maad. Mõtlesin, et pärast maja, mida pidi ära vedama, on maatükk kindlasti lihtsam.

Eksisin.